1960. aastal pakuti välja bispetsiifiliste antikehade kontseptsioon. Bispetsiifilised antikehad, tuntud ka kui bispetsiifilised monoklonaalsed antikehad, on kunstlikult sünteesitud antikehad, kasutades geenitehnoloogiat. Kunstlikult konstrueeritud antikehadena kuuluvad bispetsiifilised antikehad tavaliselt IgG alamklassi ja sisaldavad antigeeni siduvat fragmenti, mis on suunatud CD3 subühikule. Bispetsiifilistel antikehadel on kaks spetsiifilist antigeeni sidumissaiti, mis suudavad samaaegselt siduda ja ära tunda kahte erinevat antigeeni või kahte erinevat antigeeni epitoopi. Võrreldes monoklonaalsete antikehadega on bispetsiifilistel antikehadel täiendav spetsiifiline antigeeni sidumissait, millel on seega tugevam spetsiifilisus ja sihtimisvõime, mis võimaldab täpsemalt sihtida kasvajarakke ja vähendada sihtmärgivälist toksilisust. Bispetsiifilised antikehad võivad samaaegselt täita mitmeid bioloogilisi funktsioone, näiteks värbata immuunrakke, blokeerida signaaliülekande radasid ja tappa kasvajarakke otse. Varased bispetsiifilised antikehad valmistati peamiselt keemilise konjugeerimise või rakkude liitmise teel, kuid see meetod võis juhusliku kombinatsiooni ja sihtmärgi kombinatsiooni isoleerimise raskuste tõttu aeglaselt edeneda. Geenitehnoloogia pideva arenguga on välja töötatud palju uusi tehnoloogiaplatvorme, näiteks sõlmed aukudes (KIH), CrossMab, DVD Ig jne. Need platvormid lahendavad tõhusalt selliseid probleeme nagu raske ja kerge ahela mittevastavused ning parandavad bispetsiifiliste antikehade ühtlust ja saagist.

Bispetsiifiliste antikehade tootmise peamised meetodid hõlmavad keemilist sidumist, nelja allika hübridoomi ja geenitehnoloogia abil antikehade valmistamist. Nende hulgas on keemilise sidumismeetodi puhul tegemist kahe terve IgG või kahe F(ab')2 antikeha fragmendi sidumisega bispetsiifilisteks antikehadeks, kasutades keemilisi sidumisaineid, nagu ftalimiidi ja ditioatsüülbensoehapet. See meetod on lihtne ja hõlpsasti kasutatav, kuid see võib kahjustada antigeeni sidumissaiti, vähendada antikehade aktiivsust ja sidumisaine ise on teatud määral kantserogeenne. Nelja allika hübridoomi meetod põhineb kahe erineva hübridoomi rakuliini somaatiliste rakkude liitmisel vastava hiire IgG ekspresseerimiseks. Geenitehnoloogia abil saab antikehi geneetiliselt modifitseerida, et moodustada bispetsiifilisi antikehi. Konstrueeriti kaks erinevat monoklonaalset antikeha ja kahe antikeha Fab-fragmendid või raske ahela ja kerge ahela muutuvad piirkonnad lõigati eraldi. Ristsidumisreaktsiooni või ahela rekombinatsioonitehnoloogia abil ühendati kaks fragmenti, moodustades bispetsiifilise antikeha. Kuigi geenitehnoloogia keerukus on suhteliselt suur, on see praegu bispetsiifiliste antikehade tootmise kõige sagedamini kasutatav meetod antikehade struktuuri ja funktsiooni kohandamiseks. Bispetsiifiliste antikehade disaini läbiviimisel võib kasutada antikehade ristreaktiivsuse põhimõtet, kuid antikehade ristreaktiivsus võib põhjustada mittespetsiifilisi reaktsioone, seega arvestatakse seda hoolikalt bispetsiifiliste antikehade disaini praktilisel rakendamisel, näiteks bispetsiifilise antikeharavi puhul.

Bispetsiifiliste antikehade puhastamine on protsess, mille käigus eraldatakse ja puhastatakse kõrge puhtusastmega sihtantikehasid. Mõnede lahustuvate lisandite eemaldamiseks kasutatakse kahte meetodit: tsentrifuugimist ja sügavfiltreerimist. Sihtbispetsiifilist antikeha püütakse esialgu kinni afiinsuskromatograafia abil. IgG-taoliste bispetsiifiliste antikehade puhul kasutatakse A-valgu afiinsuskromatograafiat, mitte-IgG-taoliste bispetsiifiliste antikehade puhul aga kerge ahela baasil põhinevat afiinsuskromatograafiat. Seejärel inkubeeritakse antikeha teatud aja jooksul madala pH tingimustes, mille tagajärjel viiruse ümbrise pinnal olev valgu struktuur häirub ja antikeha kaotab võime rakke nakatada. Lisandite, näiteks peremeesraku valkude (HCP), edasiseks eemaldamiseks viiakse läbi vahepealne sügavfiltreerimine. Antikehade puhtust parandatakse selliste meetodite abil nagu ioonvahetuskromatograafia ja kõik järelejäänud viirused eemaldatakse nanofiltreerimise või ultrafiltreerimise tehnikate abil. Lõpuks proov kontsentreeritakse ja asendatakse sobiva formuleerimispuhvriga.